Hmm.. Mille peale ma nüüd vihane olen.? Küsib Tuki, kui ma järjekordset postitust kirjutama hakkan.. Uskumatu, ma olen kuri enda peale..
Nimelt olen ma krooniline unustaja.. Ja kogu oma unustamise juures unustasin ma ära Vanaema sünnipäeva.. Ok, ma ei tea, kuidas teistel 20 aastastel oma vanaemaga on.. Aga usun, et minul on pisut teisiti, sest vanaema kasvatas mind siis, kui mul kedagi teist ei olnud.. Ta kannatas ära kõik minu suured ja väikesed lollused läbi pea kahekümne aasta.. Ja täna kasvatab ta minu väikest õde ja tädipoega..
Sünnipäev oli 7. märts.. Ja mina helistasin talle kümnendal, ja kahjuks mitte sellepärast, et talle tagantjärgi õnne soovida.. Kui mulle lõpuks lahvatas, miks minuga rääkimsel tõre oldi.. Nüüd, kui ma järele mõtlen on mul vist ainult ühe korra elus nii häbi olnud..
Aastaid neli tagasi.. Tegelikult isegi viis.. Olin siis Viisteist.. See oli päev, paar enne minu põhikooli inglisekeele eksamit.. Pidin muru niitma, ja mind ajas ullu vihale, et miks mina pean (pidin juba üheksa aastaselt) aga minu siis üheksa aastane tädipoeg ei pea.. Lühidalt, läks sõneluseks ja mina olin juba sell ajal kahjuks üsna ropu suuga.. Peale lauset "tra, ma ei saa seda niidukit siit uksest välja tahtis vanema mulle parajasti käes oleva kepiga vastu sõrmi anda ja mina selle tõrjumise käigus lükkasin ta kogemata pikali..
Mul ei ole kunagi nii häbi olnud.. Ma ei suutnud midagi öelda, ma lihtsalt läksin ära.. Mul oli nii häbi, ma mõtlesin, et ma ei saagi sinna enam kunagi minna.. Ma elasin isegi mõned päevad oma sõbra onnis.. Sealt käisin ma tegemas oma Inglise keele eksamit.. Koju julgesin minna alles peale lõpetamist ja sellest mis tol päeval oli ei räägitud enam..
Nüüd on mul sama häbi..
No comments:
Post a Comment